Piiristatud maastikud

20.03.–21.04.2014 Tapa lin­na­raa­ma­tu­ko­gu tee­nin­dus­osa­kon­nas Ülo Josin­gu foto­näi­tus “Pii­ris­ta­tud maastikud”

Haa­ra­vas pil­di­kee­les jutus­tab autor mõt­le­ma­pa­ne­va loo täna­sest Ees­ti­maast, tema loo­du­sest ja ini­mes­test, kes siin igal sam­mul satu­vad vas­ta­mi­si kõik­või­ma­li­ke kee­lu- ja käsu­mär­ki­de­ga. Tund­li­ku sot­siaal­se när­vi­ga jääd­vus­ta­tud kaad­rid teki­ta­vad hin­ge rahu­tu igat­su­se vaba­ma ja har­moo­ni­li­se­ma maa­il­ma järele.

Kelle­le kuu­lu­vad õhk, vesi ja maa? Kelle­le kuu­lub Ees­ti­maa? Meie loo­dus on põh­ja­mai­selt kar­ge ja kau­nis. Meil on veel säi­li­nud inim­te­ge­vu­sest rik­ku­ma­ta loo­dus­rik­ku­si, puhtaid lii­va­ran­du, põliseid laasi, sel­geid met­saoja­sid, mida välis­tu­ris­tid ei väsi imet­le­mast. Kas kauaks veel?

Vaa­ta­ja saab koos oma maad põh­ja­li­kult tund­va autoriga rän­na­ta n‑ö „pii­rist pii­ri­ni“, koge­da samu tun­deid mida temas teki­ta­sid kõik­jal koha­tud kee­lu- ja käsu­mär­gid, loo­dus­maas­ti­ke­le vee­tud pii­rid. Kus on see piir, kus nad hak­ka­vad ahis­ta­ma, kus nen­de hulk teki­tab hin­ge krii­pi­va rahul­ole­ma­tu­se ning rän­nak loo­duses­se ei ole enam mee­li puhas­ta­vaks elamuseks?

Me ei tea seda, ei tea ka autor, aga ta on sel­le küsi­mu­se esi­ta­nud kõi­gi­le mõis­te­ta­vas kee­les, pilti­de kee­les. Foto­kunst on üks kõi­ge sot­siaal­se­maid kuns­ti­lii­ke üld­se, ning sel­le vahen­deid val­dab autor täius­li­kult. Siin eks­po­nee­ri­tud fotod on pii­ra­tud valik mahu­kast seda tee­mat puu­du­ta­vast materjalist.

Fotograa­fia on asen­da­ma­tu mee­dium jääd­vus­ta­maks aega, mil­les elame.