Viktorija ehted Viktorija ehted

Näitus "Viktorija ehted" 7. sep­temb­rist 20. novemb­ri­ni Jäne­da raa­ma­tu­ko­gus näi­tus “Vik­to­ri­ja ehted”.

Viktorija Lillemets

VIKTORIJA LILLEMETS
(sün­di­nud 1967 Kärd­las, Hiiumaal)

Mäle­tan end väi­ke­se tüd­ru­ku­na juvee­li­poes. Olin ema või vanaema käe­kõr­val, lett ehe­te­ga oli sil­ma­dest kõr­ge­mal. Mee­nu­vad nen­de arut­lused, mis on mait­se­kas, mis ei ole. Hil­jem, kui ula­tusin leti­ni oli olu­kord hoo­pis põne­vam – see oli tõsi­ne uuri­mus. Lap­se­na ei osa­nud ma unes­ki näha olu­kor­da, et mina ise võik­sin kuna­gi ehteid teha.
Nel­jandas klas­sis pidi­me vali­ma uuri­mu­seks min­gi eri­ala, mil­le koh­ta kogu­da mater­ja­li – mina vali­sin mööb­li pro­jek­tee­ri­mise. Viien­das klas­sis huvi­tusin keraa­mi­kast, käi­sin keraa­mi­ka rin­gis. Kuuen­das klas­sis astusin Klai­pe­da Las­te Kuns­ti­koo­li, kus käi­sin neli aas­tat. Kesk­koo­li lõpus leid­sin uue armas­tuse – kla­asi ning tead­sin juba täp­selt, et tulen Ees­tis­se seda eri­ala õppi­ma. Saa­tu­se tah­tel õppi­sin hoo­pis Metall­ehis­töö kateed­ris ja olen juhu­se­le väga tänulik.
1993. aas­tal lõpe­ta­sin Tal­lin­na Kuns­ti­üli­koo­li, dip­lo­mi­töö juhen­da­jaks oli Lei­li Kuld­kepp. Pea­le lõpe­ta­mist olin pal­ju aas­ta­id vaba­kut­se­li­ne. Ala­tes 2007 aas­ta­st olen ame­tis peda­goo­gi­na, kuid metal­li­tööd teen ikka edasi. Ena­mas­ti kasu­tan hõbe­dat. Ehted, mida teen, pea­vad har­mo­nee­ru­ma kand­ja­ga, et tal kuna­gi ei tekiks neid kan­des eba­mu­ga­vat tun­net. Nad pea­vad ole­ma kand­ja head sõb­rad igas olu­kor­ras. Meel­sas­ti kom­bi­nee­rin koos hõbe­da­ga kive, mere­vai­ku, kla­asi, tekstiili.

Näitus "Viktorija ehted" 7. sep­temb­rist 20. novemb­ri­ni Jäne­da raa­ma­tu­ko­gus näi­tus “Vik­to­ri­ja ehted”.

Viktorija Lillemets

VIKTORIJA LILLEMETS
(sün­di­nud 1967 Kärd­las, Hiiumaal)

Mäle­tan end väi­ke­se tüd­ru­ku­na juvee­li­poes. Olin ema või vanaema käe­kõr­val, lett ehe­te­ga oli sil­ma­dest kõr­ge­mal. Mee­nu­vad nen­de arut­lused, mis on mait­se­kas, mis ei ole. Hil­jem, kui ula­tusin leti­ni oli olu­kord hoo­pis põne­vam – see oli tõsi­ne uuri­mus. Lap­se­na ei osa­nud ma unes­ki näha olu­kor­da, et mina ise võik­sin kuna­gi ehteid teha.
Nel­jandas klas­sis pidi­me vali­ma uuri­mu­seks min­gi eri­ala, mil­le koh­ta kogu­da mater­ja­li – mina vali­sin mööb­li pro­jek­tee­ri­mise. Viien­das klas­sis huvi­tusin keraa­mi­kast, käi­sin keraa­mi­ka rin­gis. Kuuen­das klas­sis astusin Klai­pe­da Las­te Kuns­ti­koo­li, kus käi­sin neli aas­tat. Kesk­koo­li lõpus leid­sin uue armas­tuse – kla­asi ning tead­sin juba täp­selt, et tulen Ees­tis­se seda eri­ala õppi­ma. Saa­tu­se tah­tel õppi­sin hoo­pis Metall­ehis­töö kateed­ris ja olen juhu­se­le väga tänulik.
1993. aas­tal lõpe­ta­sin Tal­lin­na Kuns­ti­üli­koo­li, dip­lo­mi­töö juhen­da­jaks oli Lei­li Kuld­kepp. Pea­le lõpe­ta­mist olin pal­ju aas­ta­id vaba­kut­se­li­ne. Ala­tes 2007 aas­ta­st olen ame­tis peda­goo­gi­na, kuid metal­li­tööd teen ikka edasi. Ena­mas­ti kasu­tan hõbe­dat. Ehted, mida teen, pea­vad har­mo­nee­ru­ma kand­ja­ga, et tal kuna­gi ei tekiks neid kan­des eba­mu­ga­vat tun­net. Nad pea­vad ole­ma kand­ja head sõb­rad igas olu­kor­ras. Meel­sas­ti kom­bi­nee­rin koos hõbe­da­ga kive, mere­vai­ku, kla­asi, tekstiili.