7. septembrist 20. novembrini Jäneda raamatukogus näitus “Viktorija ehted”.
VIKTORIJA LILLEMETS
(sündinud 1967 Kärdlas, Hiiumaal)
Mäletan end väikese tüdrukuna juveelipoes. Olin ema või vanaema käekõrval, lett ehetega oli silmadest kõrgemal. Meenuvad nende arutlused, mis on maitsekas, mis ei ole. Hiljem, kui ulatusin letini oli olukord hoopis põnevam – see oli tõsine uurimus. Lapsena ei osanud ma uneski näha olukorda, et mina ise võiksin kunagi ehteid teha.
Neljandas klassis pidime valima uurimuseks mingi eriala, mille kohta koguda materjali – mina valisin mööbli projekteerimise. Viiendas klassis huvitusin keraamikast, käisin keraamika ringis. Kuuendas klassis astusin Klaipeda Laste Kunstikooli, kus käisin neli aastat. Keskkooli lõpus leidsin uue armastuse – klaasi ning teadsin juba täpselt, et tulen Eestisse seda eriala õppima. Saatuse tahtel õppisin hoopis Metallehistöö kateedris ja olen juhusele väga tänulik.
1993. aastal lõpetasin Tallinna Kunstiülikooli, diplomitöö juhendajaks oli Leili Kuldkepp. Peale lõpetamist olin palju aastaid vabakutseline. Alates 2007 aastast olen ametis pedagoogina, kuid metallitööd teen ikka edasi. Enamasti kasutan hõbedat. Ehted, mida teen, peavad harmoneeruma kandjaga, et tal kunagi ei tekiks neid kandes ebamugavat tunnet. Nad peavad olema kandja head sõbrad igas olukorras. Meelsasti kombineerin koos hõbedaga kive, merevaiku, klaasi, tekstiili.
7. septembrist 20. novembrini Jäneda raamatukogus näitus “Viktorija ehted”.
VIKTORIJA LILLEMETS
(sündinud 1967 Kärdlas, Hiiumaal)
Mäletan end väikese tüdrukuna juveelipoes. Olin ema või vanaema käekõrval, lett ehetega oli silmadest kõrgemal. Meenuvad nende arutlused, mis on maitsekas, mis ei ole. Hiljem, kui ulatusin letini oli olukord hoopis põnevam – see oli tõsine uurimus. Lapsena ei osanud ma uneski näha olukorda, et mina ise võiksin kunagi ehteid teha.
Neljandas klassis pidime valima uurimuseks mingi eriala, mille kohta koguda materjali – mina valisin mööbli projekteerimise. Viiendas klassis huvitusin keraamikast, käisin keraamika ringis. Kuuendas klassis astusin Klaipeda Laste Kunstikooli, kus käisin neli aastat. Keskkooli lõpus leidsin uue armastuse – klaasi ning teadsin juba täpselt, et tulen Eestisse seda eriala õppima. Saatuse tahtel õppisin hoopis Metallehistöö kateedris ja olen juhusele väga tänulik.
1993. aastal lõpetasin Tallinna Kunstiülikooli, diplomitöö juhendajaks oli Leili Kuldkepp. Peale lõpetamist olin palju aastaid vabakutseline. Alates 2007 aastast olen ametis pedagoogina, kuid metallitööd teen ikka edasi. Enamasti kasutan hõbedat. Ehted, mida teen, peavad harmoneeruma kandjaga, et tal kunagi ei tekiks neid kandes ebamugavat tunnet. Nad peavad olema kandja head sõbrad igas olukorras. Meelsasti kombineerin koos hõbedaga kive, merevaiku, klaasi, tekstiili.