Öine jalutuskäik

25. sep­temb­rist 30. oktoob­ri­ni Tapa lin­na­raa­ma­tu­ko­gu tee­nin­dus­osa­kon­nas Vii­ve Noo­re graa­fi­ka­näi­tus “Öine jalu­tus­käik”.

Üle kõi­ge meel­dib Vii­ve Noo­re­le (1955) illust­ree­ri­da las­te­raa­ma­tu­id, kuid ta tege­leb ka graa­fi­ka, akva­rell­maa­li ja muu­ga. Sel­lel näi­tu­sel ongi väl­jas auto­ri graa­fi­ka­tööd, mis on vii­ma­sel ajal val­mi­nud mit­me­te kodus­te ja ka rah­vus­va­he­lis­te näi­tus­te tar­vis. Osa­de pilti­de alu­seks on olnud kir­jan­dus­teo­sed, samas pole pil­did otse­selt min­gi konk­reet­se raa­ma­tu illust­rat­sioo­nid. Aga idee on läi­nud kir­jan­du­sest rän­da­ma ja edasi are­ne­nud — nii on pal­jud Vii­ve tööd algu­se saanud.

Vii­ve Noor:

„Olen sün­di­nud kau­nis kesk­aeg­ses han­sa­lin­nas Tal­lin­nas. Siin, mere kal­dal, on minu kodu. Sün­di­sin 7. oktoob­ril 1955. Vane­ma­te ääre­lin­na maja asus suu­re aia kes­kel, rabad ja met­sad lähe­dal. Minust pidi saa­ma maa­de­avas­ta­ja. Igal juhul pidi

tule­va­ne elu­kut­se ole­ma seo­tud loo­duse ja loo­ma­de­ga. Läks aga teisiti …

Ühel het­kel muu­tus joo­nis­ta­mi­ne täht­sa­maks kui kõik muu ja koo­liks sai Ees­ti Kunstiakadeemia.

Õppi­sin moo­di (fas­hion design) ja õpin­gud lõpe­ta­sin aas­tal 1981 cum laude kahe dip­lo­mi­töö­ga — mood ja graa­fi­ka (las­te­raa­mat).

Sel­lest ajast ala­tes olen tege­le­nud kuns­ti­ga ja pole het­ke­gi kahetsenud.

Üle kõi­ge armas­tan illust­ree­ri­da las­te­raa­ma­tu­id, aga sel­le kõr­val olen tege­le­nud väi­ke­st vii­si ka graa­fi­ka, akva­rell­maa­li ja muuga.

 Olen osa­le­nud ligi 300 näi­tu­sel Ees­tis, Argen­tii­nas, Aust­rias, Bel­gias, Colom­bias, Hii­nas, His­paa­nias, Iraa­nis, Itaa­lias, Jaa­pa­nis, Jugoslaa­vias, Lee­dus, Lõu­na-Koreas, Lätis, Poolas, Prant­sus­maal, Root­sis, Sak­sa­maal, Slo­vak­kias, Soo­mes, Šveit­sis, Unga­ris ja Venemaal.

Isi­ku­näi­tusi 48, neist 36 Ees­tis, 7 Soo­mes, 3 Sak­sa­maal ja 2 Venemaal.

Olen saa­nud elu jook­sul üsna pal­ju auhin­du nii Ees­tis kui mujal maa­il­mas. Iga tun­nus­tus teeb rõõ­mu. Aga mida vanemaks ini­me­ne saab, seda vähem läheb kor­da väli­ne sära ja seda olu­li­se­maks muu­tub see, et ise oma töö­ga rahu­le jääd. Paraku juh­tub seda vii­mast harva …

Minu tööd asu­vad Ees­ti Rah­vus­raa­ma­tu­ko­gu kuns­ti­ko­gus, Ees­ti Las­te­kir­jan­duse Kes­ku­se kuns­ti­ko­gus, Hiro­ko Mori & Stasys Museum’i kogus Jaa­pa­nis ja pal­ju­des era­ko­gu­des üle maailma.

 Armas­tan kõi­ke head ja ilu­sat, minu töö on mul­le üli­täh­tis. Maa­ilm on ime­li­ne ja elu ela­mist väärt.“