30. mail 1908. aastal sai Tapal teoks esimene eesti kirjakeele konverents. Targad keelemehed nii Tartu kui ka Tallinna poolt tulid Tapale, et teha tõsiseid samme eesti kirjakeele ühtlustamiseks.
Tänavu täitub 105 aastat sellest tähtsast sündmusest ning mõte oli seda tähtpäeva veidi erilisemalt esile tuua. Oluline on oma emakeelt hoida, et teda oleks ilus rääkida ja kaunis kuulata. Sama oluline on talletada kirjasõna. Eesti Nahakunstnike Liidu pisiköidete näitus „Ajastaja“ on tõeline austusavaldus emakeelele – kaunis eesti keel läbi Peep Ilmeti mõtte ja eesti nahakunstnike kujunduse.
2.–30. maini Tapa linnaraamatukogu I korrusel pisiköidete näitus “Ajastaja”.
Vaata pilte avamiselt.
Näituse aluseks on Peep Ilmeti luulekogu “Ajastaja” poognad, mis on trükitud 2012. aastal 150 nummerdatud eksemplaris ja autori poolt signeeritud (lisaks 150 trükikoja köites). Näitusel on esindatud 43 autorit kokku 49 tööga.
Peep Ilmeti luulekogu „Ajastaja“
võtab kokku autori senise lühiluule loomingu. Haikudest ja liivingutest koosnev kogu on jaotatud kuue alapealkirja alla. Esimene osa „Ajastaja“ kujutab suurt aastaringi selle hetkede korduvas kordumatuses. Teise osa „Kulgaasta“ haikud on sündinud Lao-zi „Daodejingi“ üle mõtiskledes. Kolmanda osa „Liivi aasta“ haikud on kirjutatud Juhan Liivi luuletustest lähtudes. Neljas osa „Liivingud“ koosneb autori poolt kasutusele võetud eesti algupäraga luulevormi näidetest. Viies osa „Meelemõlgutuseks“ on autori kaassõna luulekogule, kus ta tutvustab oma vaateid nendele luulevormidele ja ka seda, kuidas tema ise nende kasutamise juurde jõudis. Kuues osa „Tuleviku luule“ koosneb puhastest lehekülgedest, kuhu nii autor kui raamatu tulevane omanik võib oma kirjutatud luuletusi juurde kirjutada.
Kuidas jõuab luule inimese meelde, ei tea mitte keegi. Üldiselt kaldutakse arvama, et see tuleb Jumalast. Mõeldagu siis Jumala all mida tahes, kas Kõiksuse olemust või mingit osa sellest, kuni ise loodud ja endale sisendatud kujutluseni välja. Küll aga teame, et luuletus sünnib inimese meeles ja et meele asukoht on inimese peas. Sündinud luuletuse võib meelde jätta, selle võib pähe õppida, kuid et see jõuaks teiste inimesteni, tuleb seda kas ette lugeda või kirja panna. Etteloetud luuletus on hetkeline, see võib meelde jääda, aga võib ka olematusesse haihtuda. Kirjapandud luuletus on pea igavene; ükskõik kui mitu korda seda loetakse, see ei kahane. Kui luuletus on ka raamatusse raiutud, siis on selle igavikulisus tunduvalt kasvanud. Ja nii nagu on igaviku teenrid kõik trükkalid, on seda ka kõik raamatuköitjad. Raamatut köites aitab köitja igaviku teel nii luuletust kui iseennast, sest kes jõuaks üles lugeda kõiki neid ainulaadseid sõrmejälgi, mida köitja on raamatut köites sellele jätnud? Ja mis siis sellest, et me neid tavaliselt ei näe. Ei peagi nägema, kuid nagu on kirjutanud Karl Ristikivi: „Ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe.“ Juba ette tänades kõiki raamatuköitjaid, kes kindlustavad minu luulekogu kulgu nii peas kui peos kui põues, kuhu see peaks vaevata mahtuma.
Peep Ilmet
Näitusel esindatud autorid:
Tiina Andron, Tiia Eikholm, Illu Erma, Peep Gorinov, Külli Grünbach-Sein, Rene Haljasmäe, Tiina Hirvesoo, Eve Kaaret, Kiira-Marianne Kadarik, Sirje Kriisa, Leelo Leesi, Ruuda Maarand, Hedvig Mäe, Tiiu Mäger, Lennart Mänd, Piret Männa, Saima Männo, Sirje Määrits, Kaire Olt, Kadri Paloveer, Tiina Piisang, Jaana Päeva, Tähti Roostalu, Liia Saluvee, Triinu Siilbek, Signe Taremaa, Maie Teivik, Marina Tšernobai, Tulvi-Hanneli Turo, Kristi Valdek, Lemmi Velmre, Eve Vetemaa, Tiiu Vijar;
EKA nahakunsti osakonnast Anneli Filipov;
Tartu Kõrgemast Kunstikoolist Katrin Mägi;
Kuressaare Kunstikoolist Hendrik Aksalu, Sissel Maria Mägi, Maria Vera Pšenitšnaja, Ragne Roost;
Lätist Ilizane Grinberga, Armins Ozolinš, Dace Paze;
Austraaliast Edith Csontos.
Näituse avamine 2. mail kell 17.30
Vaata pilte avamiselt.