Evi Tihemets on sündinud 21. augustil 1932. a Tapal. Ta lõpetas 1958. a ERKI ning on seejärel töötanud vabakutselise kunstnikuna. Ta on loonud nii pisigraafikat, portreesid kui ka monumentaalseid suurvorme, illustreerinud raamatuid, kujutanud nii loodust kui ka tööstusmaastikke. Tihemets valdab suurepäraselt kõiki graafikatehnikaid, kombineerides sageli ühel lehel nii värvitrükki, söövitust, kuivnõela kui ka litograafiat. Kunstnikku huvitab vorm ja struktuur, looduses esinev lüürika. Kõige enam ongi teda inspireerinud just meie põhjamaine karge loodus ja meri. Näitustel osaleb E. Tihemets pidevalt alates 1958. aastast. Tema töid on eksponeeritud nii Eestis kui ka paljudes välisriikides.
Evi Tihemets on sünnilinna meenutades kirjutanud: „Sündisin Tapal. Oli väike maja rohelises ja pisut tahmases linnas. Õnneks oli aed marjapõõsaste, õunapuude ja pikkade maasikapeenardega. Oli ka kartulipõld, kus vahel ka mõni muu vili kasvas. Teerada majani ääristasid valged floksid. Ema armastas lilli, aga vanaema teadis palju metsataimedest ja oskas neid kasutada.
Valgejõe org kodu lähedal oli tore mängumaa. Lubjarikkail küngastel kasvas palju lilli, eriti meeldisid anemoonid ja mitmevärvilised kassikäpad. Kevadel mängisime suurtes kullerkupuväljades peitust ja ujumist.
Tähtis oli isa sünnikodu Männiku külas. Talu ümber olid tumedad kuusemetsad ja heledad päikeselised viljapõllud. Põllupeenralt sai korjata lillekimpe – rukkililli ja punaseid moone. Minu lapsepõlv oli täis värve“.
Evi Tihemetsa viimaseaegne kunst sisaldab sagedasi tagasivaateid varasemasse. Nii ka Tapale pühendatud töö „Pühendus Tapale“ (2012, digitrükk), mis valmis sellel aastal spetsiaalselt raamatu „Pintsliga tõmmatud linnad : 150 Eesti linna maailmas“ tarvis. Töö idee kasvas välja vanadest fotodest ja nii otsustaski kunstnik kanda korraga nooruslinna mälestustööle nii lilli kui ka raudteed. Suur tänu Evi Tihemetsale, kes kinkis selle graafilise lehe autorieksemplarid nii Tapa linnale kui ka raamatukogule.
Näitusel on väljas ka E. Tihemetsa kujundatud raamatud. Graafik on öelnud, et kui alustab värvilise raamatuillustratsiooni tegemist, ei tea ta kunagi, missugune on tulemus. Ent kui avaneb värvide müsteerium, on edasi minna kerge. Töö sünniprotsess on alati ainulaadne. Kunstitegemist on Tihemets võrrelnud labürindis ekslemisega: „Kunstitegemine on hüpe (minek, sisenemine) tundmatusse labürinti. Kunstnik on eksleja labürindis, millest ei pääse välja. Tegelikult ei tahagi me sealt välja. See on ahvatlev risk, kord põigata ühte, kord teise umbkäiku, et jälle pöörduda uuele teele ja jätkata matka, silme ees vahetevahel kauge petliku valguse sära – au ja kuulsus.
Oma ristimärki kandes liigume mööda käänulist rada, kobades ja otsides, vahel tantsides, vahel laulu ümisedes, ikka ise oma teed valides, selles hirmutavas ja võluvas labürindis. Oleks ju hea hoida peos julgustuseks lõngakera, kuid riski müsteerium oleks rikutud ja mäng oleks vähem põnev ja tagasiteed ju kunstis ei ole.“
Siinkohal veelkord meie südamest tulev tänu ja sügav kummardus kunstnik Evi Tihemetsale, kes tegi raamatukogule suurepärase kingituse. Nimelt, kõik näitusel olevad tööd jäävad pärast näitust tallele raamatukogu kunstikogusse.
Kersti Burk
(näitus avatud 10. septembrist 27. oktoobrini 2012)