Evi Tihemets

Evi Tihe­mets on sün­di­nud 21. augus­til 1932. a Tapal. Ta lõpe­tas 1958. a ERKI ning on see­jä­rel töö­ta­nud vaba­kut­se­li­se kunst­ni­ku­na. Ta on loo­nud nii pisigraa­fi­kat, port­ree­sid kui ka monu­men­taal­seid suur­vor­me, illust­ree­ri­nud raa­ma­tu­id, kuju­ta­nud nii loo­dust kui ka töös­tus­maas­tik­ke. Tihe­mets val­dab suu­re­pä­ra­selt kõi­ki graa­fi­ka­teh­ni­ka­id, kom­bi­nee­ri­des sage­li ühel lehel nii vär­vi­trük­ki, söö­vi­tust, kuiv­nõe­la kui ka litograa­fiat. Kunst­nik­ku huvi­tab vorm ja struk­tuur, loo­duses esi­nev lüü­ri­ka. Kõi­ge enam ongi teda ins­pi­ree­ri­nud just meie põh­ja­mai­ne kar­ge loo­dus ja meri. Näi­tus­tel osa­leb E. Tihe­mets pide­valt ala­tes 1958. aas­ta­st. Tema töid on eks­po­nee­ri­tud nii Ees­tis kui ka pal­ju­des välisriikides.

Evi Tihe­mets on sün­ni­lin­na mee­nu­ta­des kir­ju­ta­nud: „Sün­di­sin Tapal. Oli väi­ke maja rohe­li­ses ja pisut tah­ma­ses lin­nas. Õnneks oli aed mar­ja­põõ­sas­te, õuna­puu­de ja pik­ka­de maa­si­ka­pee­nar­de­ga. Oli ka kar­tu­li­põld, kus vahel ka mõni muu vili kas­vas. Tee­ra­da maja­ni ääris­ta­sid valged flok­sid. Ema armas­tas lil­li, aga vanaema tea­dis pal­ju met­sa­tai­me­dest ja oskas neid kasutada.
Val­ge­jõe org kodu lähe­dal oli tore män­gu­maa. Lub­ja­rik­kail kün­gas­tel kas­vas pal­ju lil­li, eri­ti meel­di­sid ane­moo­nid ja mit­me­vär­vi­li­sed kas­si­kä­pad. Keva­del män­gi­si­me suur­tes kul­ler­ku­pu­väl­ja­des pei­tust ja ujumist.
Täh­tis oli isa sün­ni­ko­du Män­ni­ku külas. Talu ümber olid tume­dad kuu­se­met­sad ja hele­dad päi­ke­se­li­sed vil­ja­põl­lud. Põl­lu­peen­ralt sai kor­ja­ta lil­le­kim­pe – ruk­ki­lil­li ja puna­seid moo­ne. Minu lap­se­põlv oli täis värve“.

Evi Tihe­met­sa vii­ma­se­aeg­ne kunst sisal­dab sage­dasi taga­si­vaa­teid vara­semas­se. Nii ka Tapa­le pühen­da­tud töö „Pühen­dus Tapa­le“ (2012, digi­trükk), mis val­mis sel­lel aas­tal spet­siaal­selt raa­ma­tu „Pints­liga tõm­ma­tud lin­nad : 150 Ees­ti lin­na maa­il­mas“ tar­vis. Töö idee kas­vas väl­ja vana­dest foto­dest ja nii otsus­tas­ki kunst­nik kan­da kor­ra­ga noo­rus­lin­na mäles­tus­töö­le nii lil­li kui ka raud­teed. Suur tänu Evi Tihe­met­sa­le, kes kin­kis sel­le graa­fi­li­se lehe auto­ri­ek­semp­la­rid nii Tapa lin­na­le kui ka raamatukogule.

Näi­tu­sel on väl­jas ka E. Tihe­met­sa kujun­da­tud raa­ma­tud. Graa­fik on öel­nud, et kui alus­tab vär­vi­li­se raa­ma­tu­il­lust­rat­sioo­ni tege­mist, ei tea ta kuna­gi, mis­su­gu­ne on tule­mus. Ent kui ava­neb vär­vi­de müs­tee­rium, on edasi min­na ker­ge. Töö sün­ni­prot­sess on ala­ti ainu­laad­ne. Kuns­ti­te­ge­mist on Tihe­mets võr­rel­nud labü­rin­dis eks­le­mi­se­ga: „Kuns­ti­te­ge­mi­ne on hüpe (minek, sise­ne­mi­ne) tund­ma­tus­se labü­rin­ti. Kunst­nik on eks­le­ja labü­rin­dis, mil­le­st ei pää­se väl­ja. Tege­li­kult ei taha­gi me sealt väl­ja. See on ahvat­lev risk, kord põi­ga­ta ühte, kord tei­se umb­käi­ku, et jäl­le pöör­du­da uue­le tee­le ja jät­ka­ta mat­ka, sil­me ees vahe­te­va­hel kau­ge pet­li­ku val­gu­se sära – au ja kuulsus.
Oma ris­ti­mär­ki kan­des lii­gu­me möö­da kää­nu­list rada, koba­des ja otsi­des, vahel tant­si­des, vahel lau­lu ümise­des, ikka ise oma teed vali­des, sel­les hir­mu­ta­vas ja võlu­vas labü­rin­dis. Oleks ju hea hoi­da peos jul­gus­tuseks lõn­ga­ke­ra, kuid ris­ki müs­tee­rium oleks riku­tud ja mäng oleks vähem põnev ja taga­si­teed ju kuns­tis ei ole.“

Siin­ko­hal veel­kord meie süda­me­st tulev tänu ja sügav kum­mar­dus kunst­nik Evi Tihe­met­sa­le, kes tegi raa­ma­tu­ko­gu­le suu­re­pä­ra­se kin­gi­tu­se. Nimelt, kõik näi­tu­sel ole­vad tööd jää­vad pärast näi­tust talle­le raa­ma­tu­ko­gu kunstikogusse.

Kers­ti Burk

(näi­tus ava­tud 10. sep­temb­rist 27. oktoob­ri­ni 2012)