Kodulinna mosaiik

Tat­ja­na Kuts­ju­ba on põli­ne võru­maa­la­ne, hari­du­selt filo­loog. Esi­me­sed kat­sed väl­jen­da­da oma mõt­teid kujund­li­kus vor­mis jää­vad 90-nda­te aas­ta­te algu­ses­se. 1993. a toi­mus esi­me­ne näi­tus Võru Kodu­loo­muu­seu­mis. Vii­ma­sel ajal on Kuts­ju­ba ise­õp­pi­ja­na jõud­nud digig­raa­fi­ka paelu­vas­se maa­il­ma, mil­le kau­du on leid­nud sobi­va väl­jun­di oma mõte­te, suh­tu­mis­te ja emot­sioo­ni­de teos­ta­miseks. Ta armas­tab väl­ja töö­ta­da pilti­de sar­ju. See annab kunst­ni­ku­le või­ma­lu­se laha­ta sama tee­mat vär­vi ja vor­mi kau­du uuest vaa­te­nur­gast. Kuts­ju­ba tööd on mõtisklu­sed, dia­loo­gid iseendaga.

Süda­me­lä­he­da­seks tee­maks on kodu­linn Võru oma vana­de maja­de, õue­sop­pi­de ja taga­hoo­vi­de­ga. Oma pilti­des tahan näi­da­ta, et iga hoo­net nagu iga ini­mest­ki ümb­rit­seb oma väli. Mida vanem on maja, seda roh­kem on ta kogu­nud endas­se mäles­tusi, sala­dusi, täi­tu­ma­ta igat­su­si, mis jõuavad meieni ja mõju­ta­vad meid. Sel­les pei­tub­ki nos­tal­gi­li­ne igat­sus külas­ta­da neid pai­ku ja tun­da süga­vat rahul­olu sel­lest, et need kohad seo­vad meid olnu­ga ja anna­vad jõu­du edasi elamiseks.

„Oma töö­des toe­tun süm­bo­li­te­le. Lem­mik­süm­bo­li­teks on:

• Tae­va­re­del – ini­m­ese elu­tee ja elua­ja süm­bol. Roni­mi­ne rede­lit möö­da on oht­lik ja ris­ki­de­ga seo­tud. Redel on kit­sas ja sa oled seal üksi. Abi pole kusagilt loo­ta – tee on sinu valik. Aga kui oled sihi­kin­del, jõuad eesmärgini.
• Aja­kell – mõt­ted ajast, elust, sur­mast ja sel­lest, kuhu me või­me jõu­da pea­le lah­ku­mist mai­sest ilmast. Mõt­ted meie elu­päe­va­dest, elu etap­pi­dest ja iga­vi­ku sfää­ri­dest, mis tun­du­vad ole­vat nii kau­gel ja samas nii usku­ma­tult lähedal.
• Aken – “ini­me­ne, kes vaa­tab üles”, sõna “ant­ro­po­loo­gia” tõl­ge, toob minu töö­des­se akna kuju­ti­se, mis või­mal­dab meil süga­va­malt süve­ne­da seos­tes­se ole­vi­ku ja iga­vi­ku vahel. Pil­gud tae­vas­se, tih­ti ka läbi akna, suu­na­vad meid pii­ri­tu pii­ri­tus­se ja iga­vi­ku ole­vik­ku. Ainult ini­me­se­le on antud pri­vi­leeg vaa­da­ta, mõel­da, unis­ta­da, uskuda.

Mul­le meel­dib väga J. P. Sart­re mõte, et iga kuns­ti­teos on nagu rebe­ne­nud lehe­külg kel­le­gi elust … Sama võin öel­da ka oma pilti­de koh­ta. Loo­dan, et leian endale mõt­te­kaas­lasi sel­le näi­tu­se külas­ta­ja­te hulgast.”

Tat­ja­na Kuts­ju­ba on esi­ne­nud näi­tus­te­ga Võrus, mit­mel pool Ees­tis, Moldo­vas ja Bra­sii­lias. Tööd on jõud­nud ka Root­si, Taa­ni, Nor­ra, USA, Vene­maa ja Bra­sii­lia kogu­ja­te kollektsioonidesse.

Tat­ja­na Kuts­ju­ba loo­min­gut saab näi­tu­se­kü­las­ta­ja vaa­da­ta lisaks raa­ma­tu­ko­gus slai­di­prog­ram­mil ja albu­mi­tes, aga ka inter­ne­tis vee­bi­leh­te­del Krist­las­test kuns­ti­sõb­rad ja DUO Kuns­ti­ga­le­rii.