Roman Kutsjuba raamatukunst ja vabagraafika

Roman Kutjuba näituse plakat7. oktoob­rist 16. novemb­ri­ni Tapa lin­na­raa­ma­tu­ko­gu tee­nin­dus­osa­kon­nas Roman Kuts­ju­ba raa­ma­tu­kunst ja vabagraa­fi­ka Tat­ja­na Kuts­ju­ba digitöötluses

Roman Kutsjuba (1953)
Roman Kuts­ju­ba (1953)

Roman Kuts­ju­ba (Cuţiuba) on pärit Moldovast.
Pärast Kišin­jo­vi (Chiși­nău) kuns­ti­koo­li lõpe­ta­mist asus ta õppi­ma Ees­ti Riik­lik­ku Kuns­ti­ins­ti­tuu­ti, mil­le lõpe­tas 1979. aas­tal graa­fi­ku­na. Dip­lo­mi­töö­na val­mi­nud pil­disar­ja juur­de kir­ju­tas luu­le­tu­sed Ellen Niit, kes vai­mus­tus pilti­de filig­raan­sest tööt­lusest ja sai ins­pi­rat­sioo­ni nen­de süga­vast sisust.

Nii sün­dis luu­le­raa­mat „Sügis­peeg­li­mäng“ (1981).
Ühis­töö jät­ku­na ilmus 1984. aas­tal Ellen Niidu kuul­de­män­gu­teks­ti­de raa­mat „Seit­se väi­ke­st kuu­lu­jut­tu“ Roman Kuts­ju­ba illust­rat­sioo­ni­de­ga. Järg­ne­sid illust­rat­sioo­nid raa­ma­tu­te­le J. Bla­gi­ni­na „Jää­pu­ri­kad jäid äkki vak­ka: [luu­le­tu­sed las­te­le]“ (1984), J. Pir­gu­lõ­jev „Hel­de vihm [luu­le­tu­sed las­te­le]“ (1985), J. Ficows­ki „Kaks­teist hobust ja neiu uju­valt saa­relt: must­las­te mui­nas­jut­te“ (1988).Ilmunud raamatud

Ees­ti-perioo­dil on sün­di­nud ka ena­mik Roman Kuts­ju­ba vabagraa­fi­kat (pliiat­si- ja tuš­ši­joo­nis­tused). Pal­ju aas­ta­id elas Roman Kuts­ju­ba Tapal. Tapa perioo­di on Roman pida­nud oma elus väga täht­saks, loo­min­gu mõt­tes lau­sa paradiisiajaks.

2006–2008 osa­les Roman Kuts­ju­ba oma pliiats­joo­nis­tus­te­ga Louvre’i Salon de la Natio­na­le des Beaux-Arts rah­vus­va­he­lis­tel iga-aas­ta­s­tel näi­tus­tel. Tema loo­min­gut tun­nusta­ti kõi­gil aas­ta­tel 5 pari­ma hul­ka vali­mis­te­ga. Sel­le tule­mu­sel arva­ti ta Prant­su­se Kunst­ni­ke Ühen­duse liikmeks.

Roman Kuts­ju­ba töid ise­loo­mus­tab filig­raan­ne tööt­lus ja sügav sisu.

Näi­tu­sel on Tat­ja­na Kuts­ju­ba poolt digi­töö­del­dud fotod Roman Kuts­ju­ba raa­ma­tu­il­lust­rat­sioo­ni­dest ja pliiat­si­joo­nis­tus­test ning valik kahe luu­le­raa­ma­tu originaalillustratsioone.
Vabagraa­fi­ka­na sün­di­nud pliiat­si­joo­nis­tus­te ori­gi­naa­lid asu­vad kuns­ti­kol­lekt­sio­nää­ri­de kogu­des Sak­sa­maal, Prant­sus­maal, Amee­ri­ka Ühend­rii­ki­des, Bra­sii­lias, Tür­gis jm.

Tsi­taate Roman Kuts­ju­ba interv­juust (1985):
“… Minu lem­mi­k­aas­ta­aeg on sügis. Eri­ti siin, Ees­tis, kus ta on pikk. Vahel­du­vad päi­ke­se­pais­te­li­sed ja saju­päe­vad. Armas­tan väga vih­ma. Moldo­vast­ki mäle­tan vih­ma­eel­set ootus­mee­le­olu, mil rää­gi­ti vaid saa­bu­vast vih­mas. Siin sajab vahel lak­ka­ma­tult päe­vi ja öid. Ka val­gus on siin variee­ru­vam, huvi­ta­vam. Udu­loo­ri­des­se mähi­tud kuld­sed vär­vid … Kõik see kok­ku muu­dab sügis­ese loo­duse mui­nas­ju­tu­li­selt pidu­likuks. Mee­le­olu võib küll nukra­või­tu olla, ent see on meel­div, ilus nukrus.”

“… Lind on mõis­ta­tus, mil­le jäli­le olen püüd­nud jõu­da. Ini­mes­tes ja lin­du­des on mida­gi sar­nast, ühen­da­vat. Nen­de tund­lik­kus, eru­tu­vus näiteks.”

“… Kunst on oma ole­mu­selt tun­ne­tus­lik, on ala­ti eksis­tee­ri­nud ka este­ti­see­ri­tud kunst, mis nõuab abst­rakt­set mõt­le­mis­võimet ja on see­tõt­tu vähes­te­le mõis­te­tav. Ka kunst­ni­kul ei õnnes­tu teis­te loo­min­gut ala­ti lõpuni lah­ti mõtes­ta­da, sest hea kunst­nik loob läbi ise­en­da. Kunst täi­dab oma üles­an­de, kui pea­mi­ne koha­le jõuab, kui kunst­ni­ku „oma“ ka vaa­ta­ja­te­le oma­seks saab.”