7. oktoobrist 16. novembrini Tapa linnaraamatukogu teenindusosakonnas Roman Kutsjuba raamatukunst ja vabagraafika Tatjana Kutsjuba digitöötluses
Roman Kutsjuba (Cuţiuba) on pärit Moldovast.
Pärast Kišinjovi (Chișinău) kunstikooli lõpetamist asus ta õppima Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti, mille lõpetas 1979. aastal graafikuna. Diplomitööna valminud pildisarja juurde kirjutas luuletused Ellen Niit, kes vaimustus piltide filigraansest töötlusest ja sai inspiratsiooni nende sügavast sisust.
Nii sündis luuleraamat „Sügispeeglimäng“ (1981).
Ühistöö jätkuna ilmus 1984. aastal Ellen Niidu kuuldemängutekstide raamat „Seitse väikest kuulujuttu“ Roman Kutsjuba illustratsioonidega. Järgnesid illustratsioonid raamatutele J. Blaginina „Jääpurikad jäid äkki vakka: [luuletused lastele]“ (1984), J. Pirgulõjev „Helde vihm [luuletused lastele]“ (1985), J. Ficowski „Kaksteist hobust ja neiu ujuvalt saarelt: mustlaste muinasjutte“ (1988).
Eesti-perioodil on sündinud ka enamik Roman Kutsjuba vabagraafikat (pliiatsi- ja tuššijoonistused). Palju aastaid elas Roman Kutsjuba Tapal. Tapa perioodi on Roman pidanud oma elus väga tähtsaks, loomingu mõttes lausa paradiisiajaks.
2006–2008 osales Roman Kutsjuba oma pliiatsjoonistustega Louvre’i Salon de la Nationale des Beaux-Arts rahvusvahelistel iga-aastastel näitustel. Tema loomingut tunnustati kõigil aastatel 5 parima hulka valimistega. Selle tulemusel arvati ta Prantsuse Kunstnike Ühenduse liikmeks.
Roman Kutsjuba töid iseloomustab filigraanne töötlus ja sügav sisu.
Näitusel on Tatjana Kutsjuba poolt digitöödeldud fotod Roman Kutsjuba raamatuillustratsioonidest ja pliiatsijoonistustest ning valik kahe luuleraamatu originaalillustratsioone.
Vabagraafikana sündinud pliiatsijoonistuste originaalid asuvad kunstikollektsionääride kogudes Saksamaal, Prantsusmaal, Ameerika Ühendriikides, Brasiilias, Türgis jm.
Tsitaate Roman Kutsjuba intervjuust (1985):
“… Minu lemmikaastaaeg on sügis. Eriti siin, Eestis, kus ta on pikk. Vahelduvad päikesepaistelised ja sajupäevad. Armastan väga vihma. Moldovastki mäletan vihmaeelset ootusmeeleolu, mil räägiti vaid saabuvast vihmas. Siin sajab vahel lakkamatult päevi ja öid. Ka valgus on siin varieeruvam, huvitavam. Udulooridesse mähitud kuldsed värvid … Kõik see kokku muudab sügisese looduse muinasjutuliselt pidulikuks. Meeleolu võib küll nukravõitu olla, ent see on meeldiv, ilus nukrus.”
“… Lind on mõistatus, mille jälile olen püüdnud jõuda. Inimestes ja lindudes on midagi sarnast, ühendavat. Nende tundlikkus, erutuvus näiteks.”
“… Kunst on oma olemuselt tunnetuslik, on alati eksisteerinud ka estetiseeritud kunst, mis nõuab abstraktset mõtlemisvõimet ja on seetõttu vähestele mõistetav. Ka kunstnikul ei õnnestu teiste loomingut alati lõpuni lahti mõtestada, sest hea kunstnik loob läbi iseenda. Kunst täidab oma ülesande, kui peamine kohale jõuab, kui kunstniku „oma“ ka vaatajatele omaseks saab.”
