Jäneda raamatukogu ajalugu

Jäne­da raa­ma­tu­kogu sai algu­se 1921. aas­tal seo­ses Põh­ja-Ees­ti I Põl­lu­töö­kesk­kooli Tal­lin­nast Jäne­da­le asu­mi­sega. Põl­lu­töö­koo­li raa­ma­tu­kogu on läbi aega­de kuu­lu­nud koo­li koos­seisu ja asu­nud ena­masti ka koo­li ruumi­des. Samu­ti on olnud sel­le juha­ta­ja­teks-raa­ma­tu­ko­gu­hoid­ja­teks ikka koo­li õpe­ta­jad. Nii oli ka aas­ta­tel 1921–24 esi­mene raa­ma­tu­ko­gu­hoidja Mar­ta Sop­hia Lepp-Kirschbaum (kir­ja­ni­ku­ni­mega Sop­hia Var­di ning hil­jem taa­ra­usu­li­sena Maar­da Utus­te). Jäne­da Põl­lu­töö­kesk­koo­lis töö­tas ta ka ees­ti kee­le õpetajana.

Raa­ma­tu­fond koos­nes sel ajal ena­masti koo­li­õpi­ku­test ja põl­lu­ma­jan­dus­li­kust eri­ala­kir­jan­du­sest. Aega­de jook­sul lisan­dus roh­kem ilu­kir­jan­dust ning luge­jate sek­ka külarahvast.

1931.–41. aas­tal oli raa­ma­tu­kogu juha­ta­jaks põl­lu­ma­jan­dus­kooli ees­ti ja sak­sa kee­le õpe­taja Oskar Par­mas. Tema suureks tee­neks on 1937. aas­tal Jäne­dal asu­nud mui­nas­lin­nuse (taas)avastamine.

Jäne­dal ja mõne­del aas­ta­tel Jäne­da ümb­ru­ses (Läpi külas kuni 1970. a ja raud­tee­jaa­ma juu­res kuni 1973. a) asu­nud Jäne­da rah­va­raa­ma­tu­ko­gu aja­lu­gu on aga üsna uuri­ma­ta, kuna 1973. aas­tal lik­vi­dee­ri­tud raa­ma­tu­ko­gu doku­men­did on ena­mu­ses kadu­ma läi­nud. Leht­se raa­ma­tu­ko­gu kroo­ni­kast ja Järva­maa Arhii­vist on mõned üksi­kud leiud, kuid põh­ja­li­ku­mad uurin­gud on tegemata.

Põgu­salt küsit­le­tud rah­va­raa­ma­tu­ko­gu vii­ma­se juha­ta­ja Lii­sa Iva mee­nu­tus­te jär­gi töö­tas 1920–30ndatel raa­ma­tu­ko­gus Her­mii­ne Kaasik.

Leht­se raa­ma­tu­ko­gu kroo­ni­ka jär­gi oli 1944.–1950. a Aru raa­ma­tu­ko­gu (asus Läpi külas) juha­ta­ja­teks Ann Kare­da-Rand­maa ja Lei­da Kaal­mann-Joost. Hil­jem, kuni 1970. aas­ta­ni, oli raa­ma­tu­ko­gu juha­ta­ja Elle Pär­li ning 1970.–1973. a Lii­sa Iva.

Siis raa­ma­tu­ko­gu lik­vi­dee­ri­ti, kuna Leht­se Küla­nõu­ko­gu tah­tis maja Jäne­da raud­tee­jaa­ma lähe­dal ära müüa. Raa­ma­tud läk­sid kok­ku­os­tu vana­pa­be­riks ning osa ka Jäne­da sov­hoos­teh­ni­ku­mi raa­ma­tu­ko­gu fondi.

1940ndate aas­tate lõpul ei pää­se­nud ka Jäne­da raa­ma­tu­kogu suu­rest „puhas­tu­sest“ – suur hulk Ees­ti Waba­rii­gi aeg­sest kir­jan­du­sest põle­tati samas los­si lähe­dal platsil.

1950.–1984. a oli raa­ma­tu­kogu juha­ta­jaks Ellen Kukk, kõi­ge pike­ma staa­žiga raa­ma­tu­ko­gu­hoidja Jänedal.

Kaua aega asus raa­ma­tu­kogu vanas mõi­sa­hoo­nes ehk los­sis ning hil­jem, 1960-nda­test kuni uue koo­li­hoo­ne val­mi­mise­ni 1974. a, paik­nes mõi­sa endi­ses vil­ja­aidas ehk „pos­timajas“.

1973. aas­tal pärast rah­va­raa­ma­tu­ko­gu sul­ge­mist hak­kas töö­le lae­nu­tus­punkt (raa­ma­tu­ko­gu­buss) pea­mi­selt ilu- ja las­te­kir­jan­du­se­ga. Buss pea­tus Jäne­da sov­hoos­teh­ni­ku­mi juu­res, kuid vars­ti jäi ka see ära ning üha enam küla­ela­nik­ke hak­ka­sid sov­hoos­teh­ni­ku­mi raa­ma­tu­ko­gu laenutajateks.

1974. a val­mi­nud uues õppe­hoo­nes sai raa­ma­tu­kogu just tal­le mõel­dud sobi­va koha õdu­sa tal­ve­aia kõr­val. Raa­ma­tu­ko­gu kasu­tuses oli ava­riiu­li­tega fon­di­ruum, juha­taja kabi­net kui ka luge­mis­saal, samu­ti oli keld­ris koht hoidlaruumile.

1970–80ndatel aas­ta­tel, mil Jäne­da sov­hoos­teh­ni­kum oli õpi­laste poo­lest aega­de arvu­kaim ja ka küla­ela­nikke oli enam kui kuna­gi varem, oli raa­ma­tu­kogu fon­dis üle 30 000 raa­matu (koos õpi­ku­tega), töö­tas 2 raa­ma­tu­ko­gu­hoid­jat ja luge­jaid oli ligi 500. Aktiiv­selt tegut­ses raa­ma­tu­kogu juha­ta­jana sov­hoos­teh­ni­kumi vene ja ing­lise kee­le õpe­taja Tiia Vaht.

1989. aas­tast tänase­ni töö­tab raa­ma­tu­ko­gu­hoid­jana Sir­je Reinula.

1994. aas­tal sai Jäne­da sov­hoos­teh­ni­ku­mist Jäne­da õppe- ja nõu­an­de­kes­kus, mil­le koos­sei­sus tegut­ses edasi ka raa­ma­tu­kogu. Kui kool 2000. aas­tal tege­vuse lõpe­tas, luba­ti raa­ma­tu­ko­gul ome­ti jät­kata, for­maal­selt asu­tuse‑, sisult külaraamatukoguna.

Raa­ma­tu­ko­gu tege­vust toe­ta­sid raha­li­selt Jäne­da ÕNK ja Leht­se vald. Samu­ti aita­sid fon­di täien­dada lah­ked küla­ela­ni­kud oma raa­ma­tu­an­ne­tus­tega. Raa­ma­tu­te valik oli sel­leks ajaks muu­tu­nud: õpi­kute ja eri­alaste raa­ma­tute ase­mele lisan­dus roh­kem ilu- ja lastekirjandust.

Ala­tes 2006. aas­ta algu­sest, mil Jäne­da ühi­nes Tapa val­laga, kuu­lub raa­ma­tu­kogu haru­raa­ma­tu­ko­guna Tapa lin­na­raa­ma­tu­kogu koos­seisu. Sel­lest ajast algas raa­ma­tu­kogu hoog­ne kaa­sa­jas­ta­mine: raa­ma­tu­va­liku laie­ne­mine, töö­taja täiend­koo­li­tu­sed, teh­ni­li­sed uuen­dused ning elekt­roo­ni­line lae­nu­tus ala­tes 2007. aastast.

2011. aas­ta jaa­nua­ris, 90. juu­be­li­aas­tal, kolis raa­ma­tu­kogu „koju“, st los­si tagasi. Uue ilme said raa­ma­tu­kogu ruu­mid, väl­ja vahe­tati kogu möö­bel ning ka teh­ni­line pool uuen­dati täie­li­kult. Kõik inter­jöö­ri­ele­men­did sobi­tati vana ja auväär­se asu­paigaga. Prae­gu tegut­seb raa­ma­tu­kogu 90 m² tege­vus­pin­nal, mis on jaga­tud luge­mis­saali, lae­nu­tus­piir­konna, ava­tud riiu­lite ning las­te­ala vahel. Raa­ma­tu­ko­gul on ka hoid­la ning päi­ke­se­poolne suve­ter­rass, kus soo­jal ajal on mõnus ava­ne­vat vaa­det ning luge­mist nautida.

„Los­si­raa­ma­tu­ko­gu“ fon­di varan­duste hul­ka kuu­lub väi­ke osa vii­maste mõi­sa­oma­nike von Benc­kendorf­fi­de raa­ma­tu­ko­gust. Ka kogub ja tal­le­tab raa­ma­tu­kogu teis­te Jäne­da­ga seo­tud kul­tuu­riini­meste koh­ta käi­vat mater­jali: kir­ja­nik Vee­ra Saar, heli­looja Urmas Sisask jt.

Mit­me­te näi­tus­tegi jaoks jagub ruu­mi: raa­ma­tu­kogu on kuju­ne­mas koha­likuks väi­ke­seks gale­riiks, kus eks­po­nee­rivad oma töid nii pro­fes­sio­naal­sed kunst­ni­kud kui har­ras­ta­jad, aga ka rah­vus­li­ku käsi­töö tegi­jad. Oma teos­te­ga on näi­tus­tel esi­ne­nud Vel­lo ja Vik­to­ri­ja Lil­le­mets, Harald Gra­ve, Ain Palo­son, Heli Rahu­oja jt.

Los­si saal, muu­seu­mi­toad ning põne­vad sala­sopid anna­vad või­ma­luse raa­ma­tu­ko­gu­üri­tusi kor­ral­da­da üle kogu maja, samu­ti küla­lisi vas­tu võt­ta. Üle 200 luge­ja käsu­tuses on raa­ma­tu­fond roh­kem kui 11 000 raa­ma­tuga, valik aja­kir­jan­dust ning tasu­ta inter­ne­ti­punkt. Soo­vi­tud luge­mis­vara, mida Jäne­dal ei ole, saab koha­peale tel­lida val­la teis­test raa­ma­tu­ko­gu­dest, samu­ti kau­ge­malt — nii saa­vad pea kõik raa­ma­tu­soo­vid täidetud.