Kogude pärlid - vanad raamatud
Leian veel midagi väärikalt väärtuslikku Tapa raamatukogu riiulitelt. Need on otsekui peotäis tuhmunud pärleid. Või ei, ei ole tuhmunud, lihtsalt AJATOLM on neid toonind. Need on raamatud möödunud sajandi kahekümnendatest, Tapa raamatukogu algusaegadest.
1921. aastal ilmunud M. J. Eiseni poolt eestistatud „Kalevala“ II köide, mille tiitellehel selgesti loetav templi jälg – Tapa Eesti Nooresoo Kaswatamise Selts. Raamat on ilmunud samal aastal, kui pandi alus ka seltsi raamatukogule (praeguse Tapa raamatukogu eelkäija). Seda köidet on nii hästi hoitud, et poleks häbi ka Rootsi kuningale näidata (kui peaks selline vajadus tekkima). Küll on ka raamatu sisekaanele kleebitud „Raamatu palve lugejale“, mis lugejat korralikkusele manitseb. Ja selle raamatu puhul on see vilja kandnud.
Siis veel usuõpetuse raamat ja A. Strindbergi „Üksi“ ja paar raamatut kaugetest maadest. Tegelikult on kuidagi ülev ja uhke tunne neid vanu raamatuid sirvida, mille lehtede nurgad on rohkete näppude puudutustest kõvasti tumedamaks muutunud. Lehekülgedelt lendub rõõmu, uhkuse- ja rahulolutunnet sellest, et olemas on oma raamatukogu, kust iga lugemisehuviline soovi korral endale raamatu saab koju laenutada. Ja see on juba midagi!
Ja tõesti, ei ole neil raamatutel lemmikloomade hambajälgi, ei leia siit kohvikruuside „ringe“ ega muid jälgi igapäevasest elust-olust. Või siiski. Ühe raamatu vahelt pudeneb välja õrnhapraks kuivanud lilleõieke …
Kogude pärlid - vanad raamatud
1921. aastal ilmunud M. J. Eiseni poolt eestistatud „Kalevala“ II köide, mille tiitellehel selgesti loetav templi jälg – Tapa Eesti Nooresoo Kaswatamise Selts. Raamat on ilmunud samal aastal, kui pandi alus ka seltsi raamatukogule (praeguse Tapa raamatukogu eelkäija). Seda köidet on nii hästi hoitud, et poleks häbi ka Rootsi kuningale näidata (kui peaks selline vajadus tekkima). Küll on ka raamatu sisekaanele kleebitud „Raamatu palve lugejale“, mis lugejat korralikkusele manitseb. Ja selle raamatu puhul on see vilja kandnud.
Siis veel usuõpetuse raamat ja A. Strindbergi „Üksi“ ja paar raamatut kaugetest maadest. Tegelikult on kuidagi ülev ja uhke tunne neid vanu raamatuid sirvida, mille lehtede nurgad on rohkete näppude puudutustest kõvasti tumedamaks muutunud. Lehekülgedelt lendub rõõmu, uhkuse- ja rahulolutunnet sellest, et olemas on oma raamatukogu, kust iga lugemisehuviline soovi korral endale raamatu saab koju laenutada. Ja see on juba midagi!
Ja tõesti, ei ole neil raamatutel lemmikloomade hambajälgi, ei leia siit kohvikruuside „ringe“ ega muid jälgi igapäevasest elust-olust. Või siiski. Ühe raamatu vahelt pudeneb välja õrnhapraks kuivanud lilleõieke …